Täiusliku koera elus on kolm suurt tala – liikumine, distsipliin ja armastus, see kõik täpselt sellises järjekorras. Näeme kahjuks tihti, et just liikumine on see, mis jääb omanikel tahaplaanile. Armastus ja õrnus on väga oluline nii inimesele kui ka koerale, aga liiga sageli on põhirõhk armastusel, õpetatakse natukene distsipliini ja füüsiline tegevus koosneb kümne minutilistest pissil käikudest maja ees. Inimestele jääb tunne, et nende koer on õnnelik, sest ta saab lähedust nagu seda tahab inimene. Aga kas me ei peaks armastama enda looma nagu koer seda soovib?
Mida tunneb koer, kui ta veedab tunde looduses, joostes puude ja põõsaste vahel, nuuskides lõhnu, mida teised on maha jätnud? Vabadus. Nii lihtne ja loogiline see on. Riikides, kus koertel pole tihti omanikke ja nad liiguvad vabalt ringi tekivad tihti koerakarjad. Koos seiklevad nad ringi linnast linna, söövad, joovad, puhkavad ja samas ka teevad pahandusi. Koera ei ole püsiv loom. Nad tahavad liikuda ja näha enda ümbruses miljööd muutumas. Samas paigas olemine tekitab koertele stressi ja sellest tulenevalt tekib ka palju käitumishäireid.
Minul on suur aed ja koer saab seal alati vabalt joosta, siis pole ju jalutamas vaja käia? On ikka. Aed ei ole koera jaoks palju erinev kui suur ruum, millel on neli seina. Pluss on muidugi see, et loom saab olla värskes õhus, kuid olukord siiski ei ole muutuv. Kuid koerad ei ole rumalad, nad leiavad tegevust isegi siis, kui peremees seda neile ei paku. Olen koguaeg aias kinni? Selge, ma kontrollin ja haugun kõiki peale, kes mööduvad. Olen toas päevast päeva lukus? Selge, iga kord kui keegi koputab või aknast möödub, teavitan nendest. Need on lihtsad näited sellest, kui koer ei ole saanud piisavalt liikuda ning tulenevalt sellest on tekkinud käitumisprobleemid. Need nimetatud olukorrad tekivad siis, kui koer on enda peas juba otsuse teinud ning ta pole enda peremehe poolt saanud piisavalt struktuuri, et selline käitumine ei ole vajalik. Kui paari kuune kutsikas haugub akna taga mööduva ratta peale on see tihti omanikele naljakas, kuid kui karjajuht ei anna koerale mõista, et see tegevus ei ole vajalik, siis hiljem suure koeraga see olukord enam naljakas ei ole.
Kui palju siis minu koer liikuma peab? See küsimus on juba keerulisem. Kõik oleneb koera suurusest, kaasa sündinud energia tasemest ja tõust. Kindlasti ei taha paari kilone Pomeranian liikuda sama palju kui 30-40 kilone hundikoer. Meie soovitame siiski, et igapäevaselt teha oma koeraga vähemalt üks pikem (minimaalselt 30 min, kuid veel parem kui 1 tund) jalutuskäik looduslikus keskkonnas (metsas, mereääres või vähemalt pargis). Las see aeg olla tema päralt. Luba koeral nuuskida, mängida, avastada ja uurida. Meie pooldame metsas käiku alati rihmavabalt, kuid see peab olema turvaline nii peremehele, koerale kui ka teistele jalutajatele ning loomadele. See loomulikult ei oli nii lihtne, et lasen enda koera lahti ja jalutan. Juhul kui täiskasvanud koer pole kunagi metsas saanud varem vabalt liikuda, siis juhtub tema rihma eemaldades tavaliselt ainult üks asi – ta paneb täiest jõust puude või võsa vahele ja ei vaata tagasi. Hea uudis on see, et ka rihmavabalt liikumine on koertele õpetatav, olenemata tõust, vanusest või teistest faktoritest. Muidugi on iga koera õppimisvõime erinev, kuid tulemused alati saavutatavad.
Kui soovid õppida, kuidas enda koeraga rihmavabalt jalutada nii, et see oleks turvaline kõigile, siis võta meiega ühendust ning saame koos teie jalutuskäigud lemmikuga ideaalsemaks muuta!
