Paljude koeraomanike jaoks algab jalutuskäik lootusega, et see saab olema rahulik ja nauditav. Tegelikkus on tihti vastupidine: koer tirib rihmas, reageerib igale liikuvale objektile ja inimene lihtsalt lohiseb järgi.
Sageli küsitakse: “Miks mu koer nii teeb?” või “Kas ta ei võiks lihtsalt normaalselt kõndida?”
Hea uudis on see, et rihmas tirimine ei ole iseloomuomadus, vaid õpitud käitumine. Ja mis on õpitud, seda saab ka ümber õpetada.
1. Koer ei ole õppinud, mida rihmas kõndimine üldse tähendab
Enamik koeri pannakse rihma ja viiakse jalutama ilma, et neile oleks kunagi selgitatud, kuidas rihmas liikuda. Koer ei tea iseenesest, et rihm peaks olema lõtv või et inimene soovib rahulikku tempot. Kui kutsikana või hiljem pole rahulikku liikumist õpetatud, hakkab koer katsetama erinevaid viise, kuidas edasi liikuda.
Kui tirimine viib koera kiiremini huvitavate lõhnade, teiste koerte või lihtsalt edasi liikumiseni, õpib ta kiiresti: “See töötab.” Koer ei tee seda pahatahtlikult – ta teeb seda, sest see on seni olnud kõige loogilisem lahendus.
2. Liiga palju vabadust enne, kui on tekkinud oskus
Paljud koerad liiguvad jalutuskäigul pidevalt inimese ees, valivad ise suuna ja tempo. Inimene jalutab järgi. Ajapikku kujuneb olukord, kus koer ongi see, kes jalutuskäiku juhib. See ei tähenda, et koer tahaks “domineerida”, vaid seda, et keegi ei ole talle näidanud, mida meie inimesena temalt ootame.
Koer vajab raamistikku: kus ma liigun, millise tempoga ja kellele ma tähelepanu pööran. Kui see struktuur puudub, tekib pinge ja segadus – ning see väljendub rihmas tirimises.
3. Üle-stimuleeritus ja emotsionaalne pinge
Väga paljud tirivad koerad on tegelikult ülestimuleeritud. Linnakeskkond, teised koerad, müra, lõhnad ja pidev liikumine panevad koera närvisüsteemi tööle maksimumini. Kui koer ei oska end rahustada ega inimesega kontakti hoida, muutub liikumine kiireks ja kontrollimatuks.
Selline koer ei vaja rohkem väsitamist, vaid oskust rahuneda ja olukorraga toime tulla. Tirimine on sageli märk sisemisest pingest, mitte lihtsalt “liigsest energiast”.
4. Ainult maiustega meelitamine ei õpeta
Maiused on treeningus väga väärtuslikud, kuid kui rihmas kõndimine toimib ainult siis, kui maius on nina ees, ei ole koer tegelikult õppinud oskust, kuidas õigesti jalutada. Ta on õppinud tingimust: “Kui on maius, siis kuulan.”
Kui keskkond muutub huvitavamaks kui toit – näiteks teine koer või tugev lõhn –, kaob ka koostöö. Püsiv lahendus eeldab, et koer mõistab, kus tema koht on ja mida temalt oodatakse, ka siis, kui maius ei ole pidevalt nähtaval.
5. Puudub järjepidev ja selge süsteem
Rihmas kõndimine ei parane juhuslikult. Kui ühel päeval lubame tirida, teisel päeval pahandame ja kolmandal päeval püüame maiustega “parandada”, ei saa koer aru, mis on õige. Selline järsk muutus päevast-päeva tekitab koeras ebakindlust ja pingeid.
Koer vajab selget ja arusaadavat süsteemi, mis on iga kord sama. Alles siis saab ta lõõgastuda ja liikuda rahulikult.
Kuidas rihmas tirimist päriselt lahendada?
Lahendus ei ole parem rihm, hunnik maiuseid ega rohkem jõudu.
Lahendus on selge suhtlus, rahulik juhtimine ja oskus õpetada koerale, kuidas kõndida kõrval pinge vabalt.
Just sellele on üles ehitatud meie „Kõrval“ kursus.
„Kõrval“ kursusel õpid:
kuidas õpetada koerale rahulikku kõrvalkõndi kuidas vähendada reaktiivsust ja ülestimulatsiooni kuidas hoida kontakti ka pingelistes olukordades kuidas muuta jalutuskäigud nauditavaks nii sulle kui ka sinu koerale
Kui soovid, et su koer ei tiriks rihmas, oleks rahulikum ja tasakaalukam ning sina saaksid jalutamist päriselt nautida, siis on see kursus loodud just sulle.